Mässav Ukraina ning passiivne Eesti

Juba mõnda aega on uudiste-eetris kajastatud peauudistena Ukrainas toimuvat rahvaülestõusu. Iseenesest hämmastav olukord, kas pole? Härra Janukovitši valitsus venitab ühe dokumendi allakirjutamisega ning kohe on pealinna Kiievi tänavatel 100 000 rahulolematut kodanikku protesteerimas valitsuse tegude üle. Rahvas on koguni nii änksi täis, et isegi mundrimehed, keda kutsutud korda kaitsma, lähevad tosinate kaupa traumadega esmaabi saama. Ja seda kõike sellepärast, et valitsus, Venemaa surve all, ei soovi hetkel allkirjastada integratsiooni lepingut Euroopa Liiduga.

Mis aga samal ajal toimub väikses armsas Eestis? Ansip ja sõbrad teevad kindlaks, et uuest aastast saavad nad kopsaka palgatõusu (kudagi ju seda riigi keskmist palka peab kõrgendama), elavad täie südamerahuga edasi, teades, et lapsetoetus on endiselt paganama viletsat 19 eurot kuus ning üldse teevad ja ütlevad kõike, mis vaid pähe tuleb. On nende otsused mõitslikud või mitte, see ei loe - nad ju võivad, seega ka teevad ning ei pea mõtlema välja piisavaid loogilisi põhjendusi oma tegudele. Iga teine rohkem mõtlev inimene sildistaks seda kui demokraatia normide rikkumist, sealhulgas ka mina. Kuidas aga reageerib sellele Eesti rahvas? Või parem oleks küsida: mida teeb Eesti rahvas sellises olukorras? Aknast välja vaadates poleks küll näha kedagi marssimas sildiga "ANSIP MAHA!", ka politsei ei pea kõrvale kalduma oma põhitööst, mis hõlmab 53 km/h kiirusega linna piires ausat kodanikku trahvimast või siis põhikoolides narkokoertega õpilasi vastu seinu surumist ning suitsupaki eest trahvi tegemas. Ei, õnneks veel ei pea arreteerima inimesi, kes on tulnud välja protesteerima valitsuse vastu, kes objektiivselt öeldes töötavad Riigikogus ainult selleks, et omaenda palkasid tõsta.

Miks on see nõnda, et me kunagi ei hakka vastu oma liidritele kui meiega ei arvestata, nagu seda teevad kõik teised rahvad? Mille poolest me oma olemuselt oleme ukrainlastest nii erinevad, et meie ainuke viis protestimiseks on jagada Facebook'i seinal kogu aeg ühte ja sama pilti, kus on öeldud "Häbi Riigikogule! 19 eurot lapsetoetuseks on naeruväärne!" või siis kirjutada turtsakaid blogipostitusi (vaata kes räägib, eksole) sellest, kuidas valitsus on halb ja kõik teised inimesed on pailapsed?

On meid sellisteks kujundanud ajalugu? Kui nii, siis kahju. Ning kahju, et me ei viitsi sellega midagi peale hakata. Maiuspalaks jätan lühikese anekdoodi, mis on üheaegselt naljakas ning kurb, kuna peegeldab väga effektiivselt tõtt:

Eesti valitsus, harjunud sellega, et rahvas on vägagi passiivne poliitilises osaluses, mõtleb heita nalja, kutsudes kogu rahva ennast üles pooma. Mõne aja möödudes pärast üleskutse avaldamist liiguvad riigijuhid Toompea ette, et näha, kas suutsid lõpuks rahva protestima panema. Näevad ainult ühtainsat meeskodanikku. Too tõstab käe üles ning küsib nendelt:
"Kas köie ja tooli peame ise tooma?"

P.S. Eelmine blogipostitus oli tehtud tohutu kiirustamisega, seega ei suutnud ma kontrollida üle teksti vormistust. Vabandan ebamugava lugemise pärast!