The end?

Lõpuks olen ka mina jõudnud sinnamaale, kus võin K&Ü aine raames blogimisele punkti panna. Üsna ruttu läksid need blogimise päevad mööda.

Alustuseks siis natukene kokkuvõtvalt kursusest. Minu kõige esimesest blogipostitusest võis järeldada, et ma teen keskeltläbi 2 blogipostitust iga nädal, reaalsus aga väidab, et ma olen üsna laisk nagu ka kõik normaalsed inimesed ning rohkem kui kuuks ajaks jätsin blogimise põhimõtteliselt üldse maha. Aga kuna keegi ei soovi rõvedat eksamit teha, siis mõtlesin ennast siiski kokku võtta ;)

Vaatamata lubatust väiksemale postituste arvule tegin iga oma blogipostituse sisu poolest rikkaks ning tuleb tõdeda, et ma nautisin igat hetke, kui järjekordne blogipostitus valmis sai. Siiski on selles mingi omapärane võlu.

Natuke kursusest endast - üldiselt väga rahul ainega. Interaktiivsust oli palju ning seda ma hindan väga. Ülesanded polnud igavad ning nii sooja vanaemaliku hellusega õppejõudu ma pole siin ülikoolis veel kohanud :) Ka loengud pakkusid midagi huvitavat kuulamiseks ja jälgimiseks.

Mis aga nüüd saab? Kas pärast käesoleva postituse avaldamist jätan oma blogi maha ning see kaob ära koos miljonite sarnaste blogidega ühte suurde unustatud veebikeskkondade ookeanisse? Kuid samas, miks ei võiks ma jätkata antud blogi kasutamist millekski muuks, näiteks muusikast kõnelemiseks? Ka see on variant. Mis saab Steve'i blogi tulevikust, see on ainult Steve'i enda otsustada ning kõik sõltub puhtalt sellest, kuidas Steve'i tuju edaspidi on. Mina aga tänan, et võtsite aega seda blogi jälgida ning loodan teiega kokku saada ning kommunikeerida ka tulevikus. Millal ja kuidas see hakkab toimuma, eks saatus ise otsustab.

Muusika - kõige ilusam viis kommunikeerimiseks/sõnumi edastamiseks

Teeme siis vahelduseks ka ühe positiivsema blogipostituse. Otsustasin rääkida millestki, mida pean väga südamelähedaseks ning millest mul seega ka kõige meeldivam rääkida. Nimelt muusikast.

Jah, muusika on vapustav. Hea muusika, eelkõige. Pole vaja julgust väita, et ma võin ka natukene sõltuvuses olla muusikast, kuna ei kujuta ette päevagi, kus minu kõrvad pole vähemalt 2 tundi nautinud palasid. Arvan, et minu kõvaketas saab keskmiselt üle 1 gb kuus juurde mahut ainuüksi albumitest. Jah...

Aga kuidas nüüd muusika puutub kokku kommunikatsiooniga? Minu jaoks on see väga iseenesestmõistetav - muusika on kui universaalne keel, mis ei vaja tõlkimist. Muusika abil hing räägib hingega (tsitaadi varastasin, autorit kahjuks ei tea).  Sellest lähtuvalt leiangi, et sõnumi edastamine muusika abil on midagi väga omapärast ja ilusat. Muusika võib oma funktsioonilt olla erinev. Mõnes on hing, aga sõnumit kui sellist pole. Mõnes vastupidi. Vahel lausa võib kokku puutuda muusikaga, kus ei ole ei seda ega teist.

Muusikalisele kommunikeerimisele annavad hoogu juurde kontserdid. Oma lemmikbändide gig-e külastan alati, kui nad Eestis mängivad. Väga tore on seal kokku puutuda inimestega, kellel on minuga sarnased väärtused ning tõekspidamised. Ka laval mängiv bänd kommunikeerib fännidega - vahel teeb nalja, vahel kutsuvad rahvast üles hulluks minema, vahel lihtsalt ütlevad midagi siirast otse südamest ning kõike seda on alati tore kuulda.

Võimalik, et lugejal tekkis huvi, milline minu muusikaline maitse on? Pikemat juttu ma sellest ei tee, aga minu arust see laul on hea näide sellest, mida ma naudin kuulamast:

Lõpetuseks toon ühe tsitaadi kuulsalt muusikult Frank Zappalt. Zappa on autor väga paljudele tõeliselt tarkadele ütlemistele, aga antud teema kontekstis on see vast kõige sobivam (inglise keelega oleme me ju kõik sõbrad, eks?):

"Information is not knowledge.
Knowledge is not wisdom.
Wisdom is not truth.
Truth is not beauty.
Beauty is not love.
Love is not music.
Music is THE BEST."

Politseiniku töö - said relva kätte ja teed mis tahad?

Võib-olla liiga üldistav, võib-olla liialt ülepingutatud sentiment, aga lugu, millest edaspidi juttu tuleb, ei jäta kedagi ükskõikseks.

Facebook on mõni päev tagasi saanud hakkama ühe väga toreda teoga (ilma sarkasmita) ning selleks oli kiire info edastamine juhtumist, kus jäeti õigsus kõrvale ning täiesti süütu inimese üle peeti õudsal kombel "kohut". Sotsiaalne veebikeskkond on selliste juhtumitega ka varem meid teavitanud ning selle tõttu väärib vähemalt teelusikat respekti iga tema kasutaja poolt. Nimelt peksid Ühendriikides ühel hilisõhtul 6 ennast korrakaitsjateks pidavat siga läbi asotsiaali, kes oli pealegi vaimse puudega. Ohvri nimeks oli Kelly Thomas - tavaline, mõnes mõttes ka austatud ning absoluutselt mitte kedagi häiriv mehike. Kelly leidis ennast pärast juhtumit koomas ning suri 5 päeva hiljem ära. Kuidas aga said karistada kuus värdjat, kes teda "kangelaslikult" korraga hakkasid jalgadega tampima? Poolte vastu pole mingit süüdistust taotletudki ning mis saab ülejäänud kolmest pole veel kindel. Pole ka 100% kindel fakt, et nad üldse karistada saavad. Nii see kord juba Ühendriikides käib.

Hurraa USA! Hurraa "võimaluste maa"! Hurraa "maailma kõige demokraatlikum riik"! Hurraa Justice!

Kahjuks pole USA kaugelt ainuke riik, kus politsei vaatab teistele inimestele liiga kõrgelt otsa. Olen kindel, et paljud meist Eesti kodanikest on samuti tundnud rõvedat maiku suus, kui pidime lisaks trahvi maksmisele veel ka mundrimeeste ego enda kaelas tajuma. Olen ka 99% kindel, et kõvasti üle poole Eesti rahvast tunneb hirmu, kui näeb mööda sõitmas sini-valget autot kirjaga "POLITSEI". Irooniline, kuna me peaks just julgust tundma, sest nad peavad meid ju kaitsma, eks?

Selle postituse mõte pole maha teha kõiki politseis töötavaid inimesi maailmas ning ma võin ka täie aususega tõdeda, et olen üht või teist moodi kohtunud politseinikega, kes olid tõeliselt abivalmid, mõistlikud ning solidaarsed inimesed. Postituse mõte lähtub pigem selle pealkirjast. Möte, mille tahtsin edastada, on selline: kui sinu valduses on relv ning seaduse poolt kõrgem võim, kui sinu kõrval seisval tavalisel kodanikul, ei anna see sulle põhjust pidada ennast tema kõrval jumalaks.

Illustreerivaks osaks tahan siia üles panna kurikuulsa video, mis kajastabki eelnevalt jutustatud intsidenti. Video on pikk ning kindlasti ka mitte nõrganärvilistele. Kui otsustate siiski vaadata, siis olen ma teid hoiatanud.

Loodan, et kellegagi meist midagi taolist kunagi ei juhtu. Jätkuvalt turvalist elu, kallid lugejad!

Mässav Ukraina ning passiivne Eesti

Juba mõnda aega on uudiste-eetris kajastatud peauudistena Ukrainas toimuvat rahvaülestõusu. Iseenesest hämmastav olukord, kas pole? Härra Janukovitši valitsus venitab ühe dokumendi allakirjutamisega ning kohe on pealinna Kiievi tänavatel 100 000 rahulolematut kodanikku protesteerimas valitsuse tegude üle. Rahvas on koguni nii änksi täis, et isegi mundrimehed, keda kutsutud korda kaitsma, lähevad tosinate kaupa traumadega esmaabi saama. Ja seda kõike sellepärast, et valitsus, Venemaa surve all, ei soovi hetkel allkirjastada integratsiooni lepingut Euroopa Liiduga.

Mis aga samal ajal toimub väikses armsas Eestis? Ansip ja sõbrad teevad kindlaks, et uuest aastast saavad nad kopsaka palgatõusu (kudagi ju seda riigi keskmist palka peab kõrgendama), elavad täie südamerahuga edasi, teades, et lapsetoetus on endiselt paganama viletsat 19 eurot kuus ning üldse teevad ja ütlevad kõike, mis vaid pähe tuleb. On nende otsused mõitslikud või mitte, see ei loe - nad ju võivad, seega ka teevad ning ei pea mõtlema välja piisavaid loogilisi põhjendusi oma tegudele. Iga teine rohkem mõtlev inimene sildistaks seda kui demokraatia normide rikkumist, sealhulgas ka mina. Kuidas aga reageerib sellele Eesti rahvas? Või parem oleks küsida: mida teeb Eesti rahvas sellises olukorras? Aknast välja vaadates poleks küll näha kedagi marssimas sildiga "ANSIP MAHA!", ka politsei ei pea kõrvale kalduma oma põhitööst, mis hõlmab 53 km/h kiirusega linna piires ausat kodanikku trahvimast või siis põhikoolides narkokoertega õpilasi vastu seinu surumist ning suitsupaki eest trahvi tegemas. Ei, õnneks veel ei pea arreteerima inimesi, kes on tulnud välja protesteerima valitsuse vastu, kes objektiivselt öeldes töötavad Riigikogus ainult selleks, et omaenda palkasid tõsta.

Miks on see nõnda, et me kunagi ei hakka vastu oma liidritele kui meiega ei arvestata, nagu seda teevad kõik teised rahvad? Mille poolest me oma olemuselt oleme ukrainlastest nii erinevad, et meie ainuke viis protestimiseks on jagada Facebook'i seinal kogu aeg ühte ja sama pilti, kus on öeldud "Häbi Riigikogule! 19 eurot lapsetoetuseks on naeruväärne!" või siis kirjutada turtsakaid blogipostitusi (vaata kes räägib, eksole) sellest, kuidas valitsus on halb ja kõik teised inimesed on pailapsed?

On meid sellisteks kujundanud ajalugu? Kui nii, siis kahju. Ning kahju, et me ei viitsi sellega midagi peale hakata. Maiuspalaks jätan lühikese anekdoodi, mis on üheaegselt naljakas ning kurb, kuna peegeldab väga effektiivselt tõtt:

Eesti valitsus, harjunud sellega, et rahvas on vägagi passiivne poliitilises osaluses, mõtleb heita nalja, kutsudes kogu rahva ennast üles pooma. Mõne aja möödudes pärast üleskutse avaldamist liiguvad riigijuhid Toompea ette, et näha, kas suutsid lõpuks rahva protestima panema. Näevad ainult ühtainsat meeskodanikku. Too tõstab käe üles ning küsib nendelt:
"Kas köie ja tooli peame ise tooma?"

P.S. Eelmine blogipostitus oli tehtud tohutu kiirustamisega, seega ei suutnud ma kontrollida üle teksti vormistust. Vabandan ebamugava lugemise pärast!

Ühistransport - koht nooremate põlvkondade objektiivseks diskrimineerimiseks?

Oma tänases blogis teen ma juttu kommunikatsioonist ühistranspordis. See on midagi, mida tundub esinevat harva, või siis ei pane me seda reeglina tähele. Mis on ka loomulik, sest kuidas saab haisvas trollibussis toimuda midagi huvitavamat kui taevalik muusika mida ma omaenda kõrvaklappidest kuulan? Kuid nõnda see on. Seda täheldasime täna koos kursusekaaslastega Keirin Rebane ja Jana Kriis, kui võtsime ette ülesandena uurida ning jäädvustada, kuidas toimub siis ühes ühistranspordi sõidukis kommunikeerimine inimeste vahel. Põhilised staarid on siin vanainimesed. Üsnagi pahurad vanainimesed.

Ma ei soovi jätta muljet lugejale, nagu ma oleks "see tüüp", aga paraku on nii et bussides, trollides ning trammides ei näita vanainimesed ennast tihti just kõige paremast küljest. Just täna viibides ühes trammis jäime tunnistajaks juhusele, kus sõidukisse sisenenud nördinud vanamemm läks esimese asjana istmepaari juurde, kus istusid ema ja tema noor poeg. Ei mingeid "teresid" ega ka "vabandusi", lihtsalt tuleb ja ütleb otse välja, kui nõmedad on kõik noored, et võtavad ära vanainimestelt nende kohtasid ühistranspordis, mida nad kohe nii suurelt on ära teeninud. Poissi, nähes, kuidas teda moraalselt lõhuti nende sõnadega, tabas šokk. Samamoodi tabas see ka meie "vaatlusgruppi" ning ka teisi reisijaid. Poisi ema, otsustades, et situatsioonis, kuhu nad paraku sattusid, oli kõige targem tegutseda "targem annab järele printsiibil", lihtsalt sõnas oma pojale, et tõusku püsti ja lasku siis see õnnetu vanaproua juba istuda. Vaatepilt oli ikka jubedalt vastik. Oleks südamest tahtnud midagi vahele öelda ning vanamemme nägu täis sõimata (ei, ärge jälle mõelge, ma ei ole "see" tüüp :) ), aga tuletasin endale siiski meelde, et ma tulen hea kasvatusega perekonnast ning sõitsime lihtsalt edasi.

Ma mõistan, et vanematel inimestel esineb raskusi kõndimisel ning noortel on seetõttu ka füüsiline eelis ning mõnes mõttes ka kohustus loovutada neile istmeid ühistranspordis, aga kas siis tõesti on vaja nii üleolevalt nõuda oma paganama istekohta? Kui soovid, et sind austataks, võiks alguses näidata austust ka ennast ümbritsevatele inimestele. See juhus tuletas mulle meelde sarnast olukorda, kui ma kord kodulinnas olin parajasti sõitmas bussiga. Bussis oli parajalt palju rahvast ning kõik istekohad olid kinni. Ühel peatusel sisenesid bussi kaks noort ema kellel oli mõlemal süles väike laps (emad olid kärudeta). Nad lähenesid keskukse lähedal olevale kahele istekohale, kus parajasti nautisid oma reisi kaks vanemat daami. Noored emad ei lausunud neile sõnagi, kuid nende pilkudest (mis olid suunatud memmede poole) oli näha, et neil oli tõsiselt vaja istuda. Nood aga ei reageerinud sellele mitte kuidagi, vaatasid ainult lastega emadele korraks otsa, ning vahtisid edaspidi aknast välja, nagu ka enne tegid. Mis ka kõige kohutavam, ümberringi teistel istekohtadel olid samuti igal pool pensionieas inimesed ning kumbki nendest ei võtnud oma südametunnistuse kokku ja ei tõusnud oma kohtadelt püsti, et loovutada seda surmväsinud noortele emadele. Nii pididki nad edaspidi sõitma laps ühes käes ning teise käega torust kinni hoides, et nad äärmisel juhul raskusest vastu maad ei põrkaks.

Mõtteid esimesest loengust ning esimene täiendav lugemine

Esimese loengu heaks võib öelda, et see on teiste loengute taustal, kus ma seni viibinud olen, tõenäoliselt üks huvitavamaid. Enamuse loengus viibitud ajast ma isegi kuulasin, mis õppejõul oli meile öelda, selle asemel, et vaadata oma sülearvuti ekraani (uskuge mind, seda juhtub minu ülikoolis viibimise ajal haruharva). Kuna kahjuks pidin lahkuma poole loengu pealt (pärast vaheaega), siis suurt midagi loengu sisust ei saa öelda. Mis veel meeldis? Meeldis, et õppejõud mainis, et slaide hakatakse näitama loengutes võimalikult vähe, meeldis, et oma blogide tegemisel on üsna suur vabadus eneseväljendamisel (isegi keel ei pidanud olema eesti keel, wow). Märkimisväärne oli ka, et õppejõud jälgis reaalselt seda, mis toimub saalis ning ütles ka sõna sekka tudengite omavaheliste juttudele (ka see on siin ülikoolis üsna haruldane vaatepilt). Üldse oli kommunikatsioon õppejõu ja tudengite vahel võrdlemisi tihe, mis on minu jaoks väga tähtis hea loengu omadus. Lühidalt öeldes, loengu karakteristikatega väga rahul.

Nüüd aga siis esimese täiendava lugemise juurde. Ütlen kohe, et kommenteerin meile antud teksti väga pealiskaudselt. Mitte, et ma üldjuhul minimalist oleks, ka minu inglise keele oskus on võrdlemisi hea (riigieksami tulemus 91 punkti), kuid siiski on väga raske eestikeelselt lahti mõtestada inglis- (või ka muud võõr-) keelset teksti, eriti kui on veel sisse topitud suur hulk termineid, millele ei oskagi kohe eestikeelset vastet leida. Niipalju siis, et tekstis oli juttu kommunikatsiooni ning selle vahendite (TV, raadio, internett jne) plahvatuslikust levikust ühiskonnas viimaste aastate jooksul ning uut tüüpi kommunikatsiooni tekkimisest, mille nimeks on mass self-communication. Räägitud oli ka kommunikatsiooni rollist poliitikas. Üldiselt olen nõus erinevate väidetega, mida artikli autor oli maininud, kuna puutun internetiga igapäevaselt kokku ning erinevate nähtustega, mida autor kirjeldas (olgu siis juttu blogidest või millest iganes, millega saab kommunikeerida läbi interneti).

Tulles vastu ka õppejõu soovile, kasutasin seekord veidike teistsugust kirjastiili blogimisel. Loodan, et nüüd on Teie silmadel kergem. Kui pole ikka piisavalt suur font, siis andke otsekohe teada ;)

Esimene blogi

Hola! Olen täiesti lihtne ja tavaline TLÜ tudeng, kellele on kästud esmakordselt elus pidada blogi.

Lühidalt siis endast - täisnimi on Stiven Sinitsin, teie võite kutsuda mind Steve'iks, mõne jaoks olen ka Sifka. Vanust on 19 ning olen esmakursuslane, nagu juba ülalmainitud, Tallinna Ülikoolis, õpin riigiteaduseid.

Nagu sai juba öeldud, olen väga lihtne inimene ning eriti palju enda kohta ei saagi rohkem öelda, võib-olla peale selle, et armastan rasket muusikat, pikka aega oma elus tegelenud spordiga, kuid nüüdseks jätsin maha (ei teagi, miks, ehk laiskus?) ning olen muidu pärit Pärnu kandist, kus ma käin ka iga nädalavahetus, kui vähegi võimalik. Kes Pärnut väga ei tea, siis see on Tallinnast u 10 korda väiksem linn, kus peale suvehooaega mitte kui midagi huvitavat pole teha ning öösiti joogise (aga ka kaine) peaga mööda tänavaid ringi jalutades võib niisama lõuga saada. Muidu hästi tore koht.

Kui olla siiras, siis antud kursuse võtsin endale puhtalt selleks, et kuidagi optimaalsete EAP raames tunniplaani täita. Aga kuna siis juba kohustus endale võetud, siis hakkan aktiivseks blogijaks ja hakkan kursuse raames siin üht ja teist õpitu kohta postitama. Mida kursuselt oodata ning mida ma ise tahaksin õppida siit, ei kujuta hetkelgi ette. Eks näis, mis üllatusi elu toob.

Aga mulle tundub, et alusutseks aitab. Äitah lugemast ning kõike head teile. Kohtume uuesti mõne päeva pärast.