Ühistransport - koht nooremate põlvkondade objektiivseks diskrimineerimiseks?

Oma tänases blogis teen ma juttu kommunikatsioonist ühistranspordis. See on midagi, mida tundub esinevat harva, või siis ei pane me seda reeglina tähele. Mis on ka loomulik, sest kuidas saab haisvas trollibussis toimuda midagi huvitavamat kui taevalik muusika mida ma omaenda kõrvaklappidest kuulan? Kuid nõnda see on. Seda täheldasime täna koos kursusekaaslastega Keirin Rebane ja Jana Kriis, kui võtsime ette ülesandena uurida ning jäädvustada, kuidas toimub siis ühes ühistranspordi sõidukis kommunikeerimine inimeste vahel. Põhilised staarid on siin vanainimesed. Üsnagi pahurad vanainimesed.

Ma ei soovi jätta muljet lugejale, nagu ma oleks "see tüüp", aga paraku on nii et bussides, trollides ning trammides ei näita vanainimesed ennast tihti just kõige paremast küljest. Just täna viibides ühes trammis jäime tunnistajaks juhusele, kus sõidukisse sisenenud nördinud vanamemm läks esimese asjana istmepaari juurde, kus istusid ema ja tema noor poeg. Ei mingeid "teresid" ega ka "vabandusi", lihtsalt tuleb ja ütleb otse välja, kui nõmedad on kõik noored, et võtavad ära vanainimestelt nende kohtasid ühistranspordis, mida nad kohe nii suurelt on ära teeninud. Poissi, nähes, kuidas teda moraalselt lõhuti nende sõnadega, tabas šokk. Samamoodi tabas see ka meie "vaatlusgruppi" ning ka teisi reisijaid. Poisi ema, otsustades, et situatsioonis, kuhu nad paraku sattusid, oli kõige targem tegutseda "targem annab järele printsiibil", lihtsalt sõnas oma pojale, et tõusku püsti ja lasku siis see õnnetu vanaproua juba istuda. Vaatepilt oli ikka jubedalt vastik. Oleks südamest tahtnud midagi vahele öelda ning vanamemme nägu täis sõimata (ei, ärge jälle mõelge, ma ei ole "see" tüüp :) ), aga tuletasin endale siiski meelde, et ma tulen hea kasvatusega perekonnast ning sõitsime lihtsalt edasi.

Ma mõistan, et vanematel inimestel esineb raskusi kõndimisel ning noortel on seetõttu ka füüsiline eelis ning mõnes mõttes ka kohustus loovutada neile istmeid ühistranspordis, aga kas siis tõesti on vaja nii üleolevalt nõuda oma paganama istekohta? Kui soovid, et sind austataks, võiks alguses näidata austust ka ennast ümbritsevatele inimestele. See juhus tuletas mulle meelde sarnast olukorda, kui ma kord kodulinnas olin parajasti sõitmas bussiga. Bussis oli parajalt palju rahvast ning kõik istekohad olid kinni. Ühel peatusel sisenesid bussi kaks noort ema kellel oli mõlemal süles väike laps (emad olid kärudeta). Nad lähenesid keskukse lähedal olevale kahele istekohale, kus parajasti nautisid oma reisi kaks vanemat daami. Noored emad ei lausunud neile sõnagi, kuid nende pilkudest (mis olid suunatud memmede poole) oli näha, et neil oli tõsiselt vaja istuda. Nood aga ei reageerinud sellele mitte kuidagi, vaatasid ainult lastega emadele korraks otsa, ning vahtisid edaspidi aknast välja, nagu ka enne tegid. Mis ka kõige kohutavam, ümberringi teistel istekohtadel olid samuti igal pool pensionieas inimesed ning kumbki nendest ei võtnud oma südametunnistuse kokku ja ei tõusnud oma kohtadelt püsti, et loovutada seda surmväsinud noortele emadele. Nii pididki nad edaspidi sõitma laps ühes käes ning teise käega torust kinni hoides, et nad äärmisel juhul raskusest vastu maad ei põrkaks.

Mõtteid esimesest loengust ning esimene täiendav lugemine

Esimese loengu heaks võib öelda, et see on teiste loengute taustal, kus ma seni viibinud olen, tõenäoliselt üks huvitavamaid. Enamuse loengus viibitud ajast ma isegi kuulasin, mis õppejõul oli meile öelda, selle asemel, et vaadata oma sülearvuti ekraani (uskuge mind, seda juhtub minu ülikoolis viibimise ajal haruharva). Kuna kahjuks pidin lahkuma poole loengu pealt (pärast vaheaega), siis suurt midagi loengu sisust ei saa öelda. Mis veel meeldis? Meeldis, et õppejõud mainis, et slaide hakatakse näitama loengutes võimalikult vähe, meeldis, et oma blogide tegemisel on üsna suur vabadus eneseväljendamisel (isegi keel ei pidanud olema eesti keel, wow). Märkimisväärne oli ka, et õppejõud jälgis reaalselt seda, mis toimub saalis ning ütles ka sõna sekka tudengite omavaheliste juttudele (ka see on siin ülikoolis üsna haruldane vaatepilt). Üldse oli kommunikatsioon õppejõu ja tudengite vahel võrdlemisi tihe, mis on minu jaoks väga tähtis hea loengu omadus. Lühidalt öeldes, loengu karakteristikatega väga rahul.

Nüüd aga siis esimese täiendava lugemise juurde. Ütlen kohe, et kommenteerin meile antud teksti väga pealiskaudselt. Mitte, et ma üldjuhul minimalist oleks, ka minu inglise keele oskus on võrdlemisi hea (riigieksami tulemus 91 punkti), kuid siiski on väga raske eestikeelselt lahti mõtestada inglis- (või ka muud võõr-) keelset teksti, eriti kui on veel sisse topitud suur hulk termineid, millele ei oskagi kohe eestikeelset vastet leida. Niipalju siis, et tekstis oli juttu kommunikatsiooni ning selle vahendite (TV, raadio, internett jne) plahvatuslikust levikust ühiskonnas viimaste aastate jooksul ning uut tüüpi kommunikatsiooni tekkimisest, mille nimeks on mass self-communication. Räägitud oli ka kommunikatsiooni rollist poliitikas. Üldiselt olen nõus erinevate väidetega, mida artikli autor oli maininud, kuna puutun internetiga igapäevaselt kokku ning erinevate nähtustega, mida autor kirjeldas (olgu siis juttu blogidest või millest iganes, millega saab kommunikeerida läbi interneti).

Tulles vastu ka õppejõu soovile, kasutasin seekord veidike teistsugust kirjastiili blogimisel. Loodan, et nüüd on Teie silmadel kergem. Kui pole ikka piisavalt suur font, siis andke otsekohe teada ;)

Esimene blogi

Hola! Olen täiesti lihtne ja tavaline TLÜ tudeng, kellele on kästud esmakordselt elus pidada blogi.

Lühidalt siis endast - täisnimi on Stiven Sinitsin, teie võite kutsuda mind Steve'iks, mõne jaoks olen ka Sifka. Vanust on 19 ning olen esmakursuslane, nagu juba ülalmainitud, Tallinna Ülikoolis, õpin riigiteaduseid.

Nagu sai juba öeldud, olen väga lihtne inimene ning eriti palju enda kohta ei saagi rohkem öelda, võib-olla peale selle, et armastan rasket muusikat, pikka aega oma elus tegelenud spordiga, kuid nüüdseks jätsin maha (ei teagi, miks, ehk laiskus?) ning olen muidu pärit Pärnu kandist, kus ma käin ka iga nädalavahetus, kui vähegi võimalik. Kes Pärnut väga ei tea, siis see on Tallinnast u 10 korda väiksem linn, kus peale suvehooaega mitte kui midagi huvitavat pole teha ning öösiti joogise (aga ka kaine) peaga mööda tänavaid ringi jalutades võib niisama lõuga saada. Muidu hästi tore koht.

Kui olla siiras, siis antud kursuse võtsin endale puhtalt selleks, et kuidagi optimaalsete EAP raames tunniplaani täita. Aga kuna siis juba kohustus endale võetud, siis hakkan aktiivseks blogijaks ja hakkan kursuse raames siin üht ja teist õpitu kohta postitama. Mida kursuselt oodata ning mida ma ise tahaksin õppida siit, ei kujuta hetkelgi ette. Eks näis, mis üllatusi elu toob.

Aga mulle tundub, et alusutseks aitab. Äitah lugemast ning kõike head teile. Kohtume uuesti mõne päeva pärast.