Ühistransport - koht nooremate põlvkondade objektiivseks diskrimineerimiseks?

Oma tänases blogis teen ma juttu kommunikatsioonist ühistranspordis. See on midagi, mida tundub esinevat harva, või siis ei pane me seda reeglina tähele. Mis on ka loomulik, sest kuidas saab haisvas trollibussis toimuda midagi huvitavamat kui taevalik muusika mida ma omaenda kõrvaklappidest kuulan? Kuid nõnda see on. Seda täheldasime täna koos kursusekaaslastega Keirin Rebane ja Jana Kriis, kui võtsime ette ülesandena uurida ning jäädvustada, kuidas toimub siis ühes ühistranspordi sõidukis kommunikeerimine inimeste vahel. Põhilised staarid on siin vanainimesed. Üsnagi pahurad vanainimesed.

Ma ei soovi jätta muljet lugejale, nagu ma oleks "see tüüp", aga paraku on nii et bussides, trollides ning trammides ei näita vanainimesed ennast tihti just kõige paremast küljest. Just täna viibides ühes trammis jäime tunnistajaks juhusele, kus sõidukisse sisenenud nördinud vanamemm läks esimese asjana istmepaari juurde, kus istusid ema ja tema noor poeg. Ei mingeid "teresid" ega ka "vabandusi", lihtsalt tuleb ja ütleb otse välja, kui nõmedad on kõik noored, et võtavad ära vanainimestelt nende kohtasid ühistranspordis, mida nad kohe nii suurelt on ära teeninud. Poissi, nähes, kuidas teda moraalselt lõhuti nende sõnadega, tabas šokk. Samamoodi tabas see ka meie "vaatlusgruppi" ning ka teisi reisijaid. Poisi ema, otsustades, et situatsioonis, kuhu nad paraku sattusid, oli kõige targem tegutseda "targem annab järele printsiibil", lihtsalt sõnas oma pojale, et tõusku püsti ja lasku siis see õnnetu vanaproua juba istuda. Vaatepilt oli ikka jubedalt vastik. Oleks südamest tahtnud midagi vahele öelda ning vanamemme nägu täis sõimata (ei, ärge jälle mõelge, ma ei ole "see" tüüp :) ), aga tuletasin endale siiski meelde, et ma tulen hea kasvatusega perekonnast ning sõitsime lihtsalt edasi.

Ma mõistan, et vanematel inimestel esineb raskusi kõndimisel ning noortel on seetõttu ka füüsiline eelis ning mõnes mõttes ka kohustus loovutada neile istmeid ühistranspordis, aga kas siis tõesti on vaja nii üleolevalt nõuda oma paganama istekohta? Kui soovid, et sind austataks, võiks alguses näidata austust ka ennast ümbritsevatele inimestele. See juhus tuletas mulle meelde sarnast olukorda, kui ma kord kodulinnas olin parajasti sõitmas bussiga. Bussis oli parajalt palju rahvast ning kõik istekohad olid kinni. Ühel peatusel sisenesid bussi kaks noort ema kellel oli mõlemal süles väike laps (emad olid kärudeta). Nad lähenesid keskukse lähedal olevale kahele istekohale, kus parajasti nautisid oma reisi kaks vanemat daami. Noored emad ei lausunud neile sõnagi, kuid nende pilkudest (mis olid suunatud memmede poole) oli näha, et neil oli tõsiselt vaja istuda. Nood aga ei reageerinud sellele mitte kuidagi, vaatasid ainult lastega emadele korraks otsa, ning vahtisid edaspidi aknast välja, nagu ka enne tegid. Mis ka kõige kohutavam, ümberringi teistel istekohtadel olid samuti igal pool pensionieas inimesed ning kumbki nendest ei võtnud oma südametunnistuse kokku ja ei tõusnud oma kohtadelt püsti, et loovutada seda surmväsinud noortele emadele. Nii pididki nad edaspidi sõitma laps ühes käes ning teise käega torust kinni hoides, et nad äärmisel juhul raskusest vastu maad ei põrkaks.